inks.

loen oma vanu kirjutisi ja mõtlen eelmist aastat. mõnes mõttes olin ma siis ikka tunduvalt katkisem inimene. aga sellises mõttes, et ma näen seda alles praegu, keskendudes sellele, mis on peidus ridade vahel.

viimane aasta on mind päris palju kasvatanud. kas ma just suureks saanud olen, seda ma ei tea. ma ei usu. tõsisem ja mõtlikum olen vast küll. küsimused millele ma maailma ja iseenda kohta vastuseid otsin muutuvad järjest keerulisemaks, kuid sellegipoolest liigun ma selle vahel ahastamapaneva, vahel vaimustava koormaga aina kõrgemale, edasi tähtede poole. ma ise usun küll nii. kes teab, kas ma kunagi kohale jõuan, aga minek! seda ma väärtustan! tervikut ei saa moodustada ainult puhtast ilust, rahust ja tasakaalukusest. sinna vahele tuleb ikka vähe tervamat kraami ka panna. praegu ongi selline stabiilsem seis. mõned vanad mälestused teevad veel vahel liiga, aga neid jääb tasapisi aina vähemaks. varsti saab neist vast täielikult lahti öelda ja täiskäiguga edasi elada. minevikus elamine kurnab ja on tarbetu. pealegi viib see tähelepanu olevikult ja sellest olen ma praeguseks juba liiga väsinud.

taustaks mängivad eelmise kevade ja suve lemmiklood.

eile oli hea päev, täna on hea päev ja homme tuleb hea päev.

ma olen selles täiesti kindel.