mina iseendaga. meil ei ole alati kerge. kõik oleks nagu hästi. ongi ju. aga hooti on nagu mingi ebakindlus. just siis kui mulle tundub, et kõik on kõige paremas korras, ilmub mu pähe mingi väike, tige elukas ja hakkab mind maha materdama. ja siis on selline tunne, et ma ei ole kunagi piisavalt hea ja ei saagi olema.
see on niii hirmus, see ebakindlus.
uou. leidsin külmkapist eriti ägedas pudelis maasika-banaani smuuti, mille ma rootsist ostsin. mmm ja see maitses niii hästi. maitseb siiamaani. ma katsun aeglaselt juua. üleüldse ma katsun viimasel ajal kõike aeglasemalt teha. nii jõuab palju rohkem tähele panna. ma jumaldan detaile, pisiasju. nendest tuleb mu inspiratsioon ja motivatsioon. et tähele panna, tuleb keskenduda. ei ole mõtet niisama rahmeldada.
üleüldse, tahaks juba vormsile. ja barcelonasse. kui hästi läheb, saan mõlemasse. vormsile saan igatahes. ja suve ootan ka. tahaks hüpata muuli pealt suurde merre. tahaks muru peal lesida ja raamatut lugeda. ja siis tahaks veel varahommikul patareis päikesetõusu vaadata, taustaks ilus muusika ja ilusad inimesed. veel tahaks tutvuda täiesti uute ja põnevate inimestega. tahaks rohkem spontaansust. tahaks linnast ära.
seda kõige viimast vast varsti saan kah.
jeeei.
palju segaseid mõtteid. aga mulle vist meeldibki nii.
No comments:
Post a Comment